Sepaõpilasest töösturiks

20130831_144104Küllap paljud, kes Viljandi vanal kalmistul ringi jalutanud, on selle kaugemas servas sattunud punastest tellistest laotud, massiivse sepistatud kaarja raudukse ja samasuguste trellitatud akendega gooti stiilis hauakabeli juurde, mille kõrgelt müürilt kummalgi poolt ust vaatavad alla surelike peale kaks väikest inglit. Läbi ukse sepisvõre sisse vaadates on vastasseinast paistmas kipsbareljeefi ja juba ammu tuhmunud maalinguga kaunistatud altar, mille simsil paar väikest vaasi tolmunud kunstlilledega. Altari ees põrandal on kõrvuti kaks massiivset betoonplaati, millele on asetatud marmorist nimetahvlid. Eemalt läbi ukse raudvõre on nimesid nendelt tahvlitelt raske välja lugeda, sest paljude aastakümnete jooksul on värv tähtedelt kulunud ja kiri tuhmunud.

Kes need on, kes puhkavad selles uhkes hauakambris? Need on minu vanaisa ja vanaema – Toomas ja Marie Pihlak. Kahjuks puuduvad mul vahetud, isiklikud mälestused neist, sest olin alles kaheaastane, kui vanaisa suri ning vanaema oli siitilmast lahkunud juba ammu enne minu sündi. Aga ma jutustan selle loo nii, nagu on mulle jutustatud ja nagu olen saanud lugeda oma onu Viktor Pihlaku käsikirjalistest mälestustest.

Toomas Pihlaku lugu

Minu vanaisa Toomas Pihlak oli pärit Puiatu vallast Kõssa talust (umbes 15 km Viljandist), mis on põline Pihlakute perekonna talu. Ta sündis 25.märtsil 1862.aastal perekonna noorima pojana. Kui ta oli teismeikka jõudnud, toodi ta ühel hallil sügispäeval Viljandisse Klinke postijaama juures töötava sepa juurde ametit õppima. Sepatöö oli tulus, sest tollal oli ainsaks liiklemisvahendiks hobutransport ning nii hobused, kalessid kui tõllad vajasid rautamist, mille peale sepad olid osavad meistrid. Klinke postijaam oli olnud üks peenemaid sissesõidukohti koos ööbimisvõimalustega , kus peatusid peamiselt mõisnikud, kellel Viljandis oma maja ei olnud. Selles ümbruses sai vanaisa oma esimese lihvi. Klinke juures töötas ta neli aastat ja sai ametitunnistuse. Eksamitööks tuli tal iseseisvalt rautada kaless.

Postijaama sepikojas töötades tutvus ta Viljandis pesuõmblejaks õppiva neiuga – Marie Magnusega, kellega Klinke juurest lahkumisel ka abiellus. Marie, minu vanaema, oli pärit Karula mõisast, kus tema ema töötas aiandis.

Algus Sammulis. 1885.aasta kevadel, kui perre oli sündinud esimene poeg Artur (minu isa), asus Toomas tööle sepana Rosenbergi tellisetehasesse ning kolis perekonnaga Sammulisse. Tehas asus Viljandi järve kalda madalikul, järve ja mäe vahel. Onu Viktor märgib oma mälestustes, et kui seda tehast projekteeriti, siis arvati, et kogu mäeveer on puhas savi, kuid hiljem selgus, et seda oli hoopis vähe ja selleks ajaks, kui Toomas sinna asus, oli see juba otsas ning savi veeti kohale 2 kilomeetri kauguselt Rosenbergile kuuluvast Piugu talu rabast. Tööpäev algas tehases kell 5 hommikul ja lõppes kell 8 õhtul. Kell 9 oli hommikueine ja kella 13-st 15-ni lõunavaheaeg. Pea kõik töötajad tegid vaheajal tund-poolteist lõunauinakut. Tööpäeva algusest ja lõppemisest anti teada auruvilega. Ettevõte töötas ainult suvel ning seetõttu ei olnud töölistele eluruume ette nähtud. Neil igaühel oli oma elu- ja magamiskoht sisse seatud plonnide kuivatuskuuri teisel korrusel. Töölised olid peaasjalikult Viljandi linnast. Nad tulid kohale pühapäeva õhtul ja läksid koju laupäeva õhtul.

Tehas ise olnud selle aja kohta küllaltki moodne. Kõik masinad, valtsid, transportöörid ja segaja press töötanud auru jõul. Tehas ei valmistanud mitte üksnes telliseid, vaid seal põletati ka lupja. Toomase kohus oli kõik tehase masinad korras hoida. See oli noorele sepale üsna vastutusrikas ülesanne, kuid omades head tehnilist taipu sai ta kõigega suurepäraselt hakkama. Oma põhitöö kõrvalt õppis ta seal selgeks ka kogu telliste valmistamise tehnoloogia. Tehases ei läinud asjad päris hästi, sest tootmist juhatas meister, kes rohkem pudelipõhja vaatas kui tööasju korraldas. Seepärast omanik vallandas ta ja võttis Toomase tema asemel ettevõtet juhtima. Asi hakkas kiiresti ülesmäge minema ja varsti sai temast teatava tasu eest ettevõtja. Ta palkas omal kulul töölised ja iga tuhande tellise pealt sai omanikult kindla summa. Remont jäi omaniku teha. Toomasel ei olnud raha, kuid omanik oli nõus osa raha avansina andma, mis oli tol ajal väga suur ja haruldane usaldus.

Perel olid tasuta kasutada ka kõik eluhooned ja sepikoda ning krundi maa-ala. Nad said seal pidada lehma ja teisi koduloomi ning kasvatada vajalikke põllu- ja aiasaadusi. Vanaisa töötas seal tehases niisugustel alustel 28 aastat. Ta pidas kinni nii omaniku kui ka töölistega sõlmitud lepingutest, mistõttu tal oli viimastega hea läbisaamine. Mõnedki töölised töötasid tema juhitud tehases algusest kuni lõpuni.Ta oskas tööd organiseerida ja oli ka osav turustaja, mistõttu tema teenistus ei olnud sugugi väikeste killast.

Sammulis sündisid peres kõik teised lapsed peale Arturi, kes oli sündinud varem. Kokku oli perekonnas kolm poega ja üks tütar. Kuni lapsed veel kooliealised polnud, hoolitses ema Marie nende eest, hoides nad alati puhtalt ja korralikult riides, õpetades neid lugema ja kirjutama ning kõige muu kõrval ka saksa keelt rääkima, et koolis lihtsam oleks. Muu majapidamine olnud rohkem Marie ema – laste vanaema peal, kes olnud kiiresti liikuv ja ääretult virk inimene, maganud vähe ja töötanud kogu aeg. Marie armastas väga lugeda. Raamatuid neil küll polnud, kuid kõik ajalehesabas ilmunud järjejutud olid tal välja lõigatud.Huvi pakkusid ka kõik uudised. Ajalehte (ju see vist „Sakala“ oli) loeti õhtuti pärast päevatoimetusi üksteisele valjusti ette.

Kui lapsed kooliealisteks said ja Viljandis koolis käima hakkasid, üüriti linnas korter ja nendega koos elasid seal ja hoolitsesid nende eest algul vanaema, hiljem ema Marie. Pärast Viljandi kreiskooli lõpetamist saadeti lapsed koos emaga Tallinna kooli. Vanim poeg Artur läks Peetri Reaalkooli, keskmine – Viktor – Erareaalkooli, Eduard asus õppima Nikolai gümnaasiumis ja tütar Aliide Eratütarlastekoolis. Isa Toomas käis neid Tallinnas tihti vaatamas ja elas teinekord kuu aega seal nende seltsis.

1913.aastal vanaisa lahkus Sammulilt, sest tehas oli müügi teel läinud uuele omanikule ,kes juba paari aasta pärast likvideeris selle hoopis, kuna savi seal otsa lõppes. Selleks ajaks olid kõik pojad juba ka kõrgkoolid lõpetanud, läinud igaüks ise rada ja töötasid oma erialal.

Viljandi kaudu Valtusse. Sammulilt lahkudes asus pere elama Viljandisse, kus üüris kolmetoalise korteri. Vanaisa Toomas oli siis alles 50-aastane ega mõelnudki veel pensionile jääda. Seepärast vaatas ta ringi mõne tööotsa järele. Tal oli siiski suur soov isiklik tellisetehas rajada, mistõttu käis koos keskmise poja Viktoriga, kellel oli suurem huvi äritegevuse vastu kui teistel, mitmel pool pinnast puurimas, et leida kohta, kus oleks maapõues küllaldaselt sobivat savi, et sinna võiks ettevõtte üles ehitada. Otsimine aga ei andnud soovitavat tulemust.

Foto 8. Valtu telliskivitehasÜkskord 1916.aasta sügis-talvel tegid paar tuttavat Viktorile ettepaneku koos ära osta Valtu tellisetehas Rapla jaama ligidal. Käidi seda koos kohapeal ka vaatamas, kuid asi jäi soiku, sest kompanjonidel olid tekkinud muud huvid. Seepeale Viktor palus isa seda tehast vaatama minna, mida viimane ka tegi. Toomas jäi nähtuga rahule ning leidis, et see võiks talle huvi pakkuda küll. Siis asus Viktor üksinda müüjatega (Giraaridega) läbirääkimisi pidama. Kui oli hinnas kokku lepitud, tehti jaanuaris 1917.a. ostu eelleping ja maksti 10 tuhat rubla sisse, kusjuures vabrik kohe üle anti. Tehas ja maa-ala kreposteeriti sama aasta juulikuul Toomase ja Viktori nimele. Viktor rääkis, et ta oleks olnud suuteline ka üksinda tehast omandama, kuid ta ei tahtnud, et isa peaks oma poja palgalisena töötama.

Niisiis lahkus Toomas Pihlak perega Viljandist ja hakkas Valtus tehast ja selle juurde kuuluvat maa-ala valdama, laiendades ja arendades ettevõtet. 1917.aastal oli mitu revolutsiooni ja käis ka sõda, mistõttu ehitustegevus jäi soiku ning seega ka telliste tootmine. Tehas hakkas uuesti tööle alles 1920.aastal. Lisaks tellisetööstusele juhatas vanaisa seal veel oma rahaga rajatud turbatootmist ja põllumajanduse arendamist (krundi suurus oli 107 ha). Viktori ülesanne oli dokumentidega õiendamine ja ametlikud asjaajamised Tallinnas, kus ta elas. Vanemaid külastanud ta iga kahe nädala tagant.

Vanaema Marie haigestus 1926.aastal ja aasta hiljem ta suri. Abikaasa surm mõjus vanaisale väga rängalt. Oli ta ju kaotanud armastatud naise ja truu kaaslase, kellega oli üksmeeles ja teineteise mõistmises elanud üle neljakümne aasta ning kasvatanud üles kõrgelt haritud ja edukad lapsed. Kuid ta jätkas tegutsemist, kuigi ka tema enda tervis polnud enam endine ja ta käis mõnel korral seda Pärnus turgutamas. Vanaisa oli suur Carl Robert Jakobsoni ja eestluse austaja, hindas kõrgelt teadmisi ja haridust. Tema enda haridus piirdus küll vaid külakooliga, kuid ta püüdis igati ise ennast harida ja oma tööks vajalikke teadmisi omandada. Ta kasutas Itaalia kahekordset majandamissüsteemi ja juba Sammulil olles koostas alati aastabilanssi.

Vanaisa pärand. Vanaisa oli kogu oma elu kõvasti tööd teinud ja edukas olnud ning siitilmast lahkudes jäid temast järele 4 miljonit senti ja võlgadeta tehas, Viljandi surnuaiale aga pilkupüüdev hauakabel otsekui mälestussambaks iseendale. See on ehitatud tema Valtu tehase tellistest, ehitusinsenerist poja ja kompanjoni Viktori projekti järgi. Ka kõik sepised – kabeli uks ja aknavõred – olevat ta ise teinud (oli ta ju väljaõppinud meister) või tema juhendamisel teiste seppade poolt tehtud. Kabeli valmides mattis ta Marie 1928.aastal sinna ümber. Tal olnud plaanis sepistada veel kroonlühter (konks on praegugi laes), kuid see kavatsus jäi teostamata – saatus ei andnud talle selleks enam võimalust.

Minu vanaisa Toomas Pihlak suri 20.märtsil 1935.aastal 73-aastasena. Ta oli tõsine eesti mees, kes võis oma elu hästi kordaläinuks pidada ja selle üle uhke olla. Ta tundis rahuldust sellest, et oli suutnud võimaldada oma perekonnale jõuka elu ja poegadele kõrgema hariduse: vanim poeg Artur lõpetas Peterburi Teedeinseneride Instituudi, Viktor – Riia Polütehnilise Instituudi ja Eduard – Peterburi Sõjaväe Meditsiiniakadeemia. Kõik nad olid oma erialal edukad ja töötasid 1918.aastast iseseisva Eesti Vabariigi teenistuses juhtivatel ametikohtadel. Oma elule ja saavutustele tagasi vaadates olevat vanaisa Toomas kord rahulolevalt muheldes lausunud: „Parun oli minu kõrval könn!“

Foto 13. Pihlakute perepilt

Perekonnapilt ca 1909. Vaata veel pilte albumist “Pihlakud ja tellisevabrikud”

Lühidalt sellest, missuguseks kujunes Toomas ja Marie Pihlaku järeltulijate saatus

Vanim poeg Artur-Aleksander (minu isa) sündis 1.aprillil 1885.aastal Viljandis. Nagu öeldud eespool, omandas ta kõrgema hariduse Peterburi Teedeinseneride Instituudis, kus ta õppis aastast 1907. Ta võttis osa I Maailmasõjast ja sattus sakslaste kätte sõjavangi. Pärast kodumaale naasmist õpetas aastail 1919-1923 Tallinna Tehnikumis (praeguses TTÜ-s) tudengitele sildade, kanalisatsiooni ja sadamate ehitamist, juhatades samal ajal ka õppeasutuse raamatukogu. Aastail 1938-40 oli TTÜ-s tegev õppeülesande täitjana ainetes eelarvestamine ja tööde juhatamine ning maanteede ehitamine. 20-ndate aastate lõpul (vist 1928) omandas Läti Ülikoolis ka ehitusinseneri diplomi. Abiellus 1926.aastal Klaara-Louise Kruusiga (s. 25.08.1901), kes töötas kino „Rekord“ kassas ja oli üks peategelasi – Laine – Eesti esimeses täispikas tumm-mängufilmis „Mineviku varjud“. Perre sündis kaks last – poeg Arno-Toomas (1926) ja tütar Silvia (1932).

Isa töötas Eesti iseseisvuse algusaastail ühtlasi mitmesugustel vastutavatel ametikohtadel Veeteede Talituses ja Teedeministeeriumis ning pikemat aega Eesti Raudteede Talituse Ehitusameti tehnikaosakonna juhatajana, kuni ta 1937.aastal määrati riigi ehitusettevõtte „Ehitaja“ direktoriks. 1939.aasta kevadest kuni 16.juulini 1940 oli ta Eesti Raudteede Talituse direktor. Isa oli samuti Kaitseliidu Raudtee Pataljoni üks asutajaid ja selle pealik. Tema sulest ilmus ka mitmeid raudteemajanduse alaseid artikleid. Ta oli üliõpilasseltsi „Põhjala“ liige, harrastas laskesporti, tal oli ilus lauluhääl (tenor) ja ta oskas hästi klaverit mängida, oli tõeline härrasmees. Oma laulmise kohta ütles ta naljatades, et temas on kaduma läinud ooperite esimese armastaja osatäitja.

14.juunil 1941.aastal ta arreteeriti ja saadeti Sverdlovski oblastis paiknenud vangilaagrisse, kus ta eeluurimise ajal sama aasta novembris suri, perekond – abikaasa Klaara koos poeg Arno-Toomase ja tütar Silviaga (s.o. minuga) aga küüditati Kirovi oblastisse.

Toomas Pihlaku teine poeg Viktor sündis 15.detsembril 1886.aastal, olles vanemast vennast kõigest poolteist aastat noorem. Ta õppis Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1912.aastal ehitusinsenerina. Aastail 1914-19 oli Tallinna linnainsener. Võttis osa Vabadussõjast ning isesesvuse algusaastail oli Eesti Vabariigis kõrgetel ametikohtadel: kaubandus- ja tööstusministri abi (Ado Birki valitsuses minister), ministeeriumi asjade valitseja…Kuid ta ei pidanud neid ameteid kaua, sest tema enda sõnade järgi ei meeldinud need talle. Ta eelistas olla ehitusettevõtja ja oma isa Toomase kompanjon Valtu tellisetehases. Ta ehitas hooneid Tallinnas ja Tartus.

Viktor oli sirge rühi ja aristokraatlike maneeridega härrasmees. Ta elas Tallinna vanalinnas Laial tänaval tohutu suures korteris ega olnud ametlikus abielus. Tal oli elukaaslane, aadlisoost poolatar Stanislawa de Kelpsch, kes väärtustas väga oma aadlitiitlit ega olnud sellepärast nõus Viktoriga abielluma, kuna siis oleks ju tulnud sellest loobuda. Ta oli tegev endiste valgekaartlaste perekondade abistamise organisatsioonis. Stanislawa de Kelpsch arreteeriti varsti pärast riigipööret 1940.aastal ning kadus jäljetult. Nüüdseks on teada, et ta paigutati Solikamski laagrisse Permi oblastis ning lasti erinõupidamise otsusel maha 1942.aasta mais. Viktor arreteeriti 1951.aastal. Ta vabanes vangilaagrist aastal 1956 ja 1959.aastal rehabiliteeriti ning töötas sellest ajast peale „Eesti Projektis“ kuni elu lõpuni. Viktor suri 8.juunil 1967 ja on maetud Tallinnas Rahumäe kalmistule. Lapsi Viktoril ei olnud.

Vanaisa Toomas Pihlaku noorim poeg Eduard-Ferdinand sündis 29.septembril 1888.aastal.Lõpetanud 1913.aastal Peterburi Sõjaväe Meditsiiniakadeemia, abiellus ta seejärel kohe Viljandist pärit jõuka majaomaniku tütre Meta Tibariga. Pärast pulmi seisis noorpaaril ees pikk reis, sest Eduard oli suunatud 3. Turkestani kütipolgu koosseisus Taškendi hospidali nooremarstiks, seejärel nooremordinaatoriks. I Maailmasõja puhkedes saadeti ta 24.augustil 1914 koos väeosaga rindele, kus tegi polgu vanemarstina kaasa kõik lahingud, teenides ära mitu Tsaari-Venemaa ordenit. Sõjast pöördus ta Eestisse tagasi 1918.aasta kevadel ja töötas seejärel ühe aasta arstina Raplas. 1919.aasta märtsis nimetati Eduard Pihlak Tallinnas loodava III sõjaväehaigla ülemarstiks. Rasketele sõjaaja oludele vaatamata õnnestus tal luua korralikult tegutsev haigla. Selle ülesande eduka täitmise eest tunnustas valitsus teda 1920.aasta augustis I liigi 2. järgu Vabadusristiga koos 50 tuhande marga ja Vabadussõja mälestusmedaliga ning ta ülendati sanitaarkapteniks.

Sõjaväest lahkumise järel pidas Eduard laste- ja sisehaiguste arsti erapraksist. 1925.aastal omandas ta Tartu Ülikoolis linna- ja maakonnaarsti kutse ning töötas seejärel Harju Maakonnavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajana olles ühtlasi Harju Maakonnavalitsuse liige. Ta võttis aktiivselt osa Eesti Arstide Seltsi tegevusest ja oli aastail 1931-35 seltsi juhatuse esimees. Samuti täitis ta Kaitseliidu Harju maleva arsti kohustusi. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Sisedirektooriumi Tervishoiu Valitsuse juhataja (1942-1944).

Eduard oli samuti stiilne ja peen härrasmees. Ta oli ka suur naljahammas ning tal oli alati varnast võtta lõpmatult palju anekdoote või tõestisündinud lugusid arstidest ja apteekritest. Oma abiellumise loost jutustades oli ta rääkinud, et Taškenti määramisel oli ta sattunud silmitsi probleemiga, mida sinna pärapõrgusse peaks kaasa võtma ja mida teha, kas võtta naine või osta grammofon? Lõpuks ostis grammofoni ja võttis igaks juhuks ka naise …sest grammofon võib ju rikki minna.

1944.aasta sügisel põgenesid Eduard ja Meta Pihlak Nõukogude vägede eest Saksamaale. Kinnitamata andmetel olid nad jõudnud Rügeni saarele, kus Eduard oli ühe pommirünnaku ajal surnud südamerabandusse. Meta oli pärast sõda 1945.aastal teinud enesetapu kui selgus, et oli jäänud Nõukogude okupatsioonitsooni. Lapsi neil ei olnud.

Toomas Pihlaku noorim laps – tütar Aliide-Johanna sündis 31.mail 1893.aastal. Ta õppis Era-Tütarlastekoolis ja abiellus üsna noorelt major Osvald Varresega, kes oli Vabadussõja ajal Viljandi Maakonna Kaitse Liidu ülem ning iseseisvuse ajal Kaitseliidu Sakala Maleva Keskmalevkonna pealik. Neil oli kolm last – tütred Hilja ja Aino ning poeg Olev. Kahjuks polnud Aliidele pikki eluaastaid antud ja ta suri vähki, kui lapsed olid alles alaealised. Osvald Varres abiellus mõne aja pärast uuesti ning lapsed kasvatas üles juba võõrasema. 1944.aastal põgenes Osvald Varres koos abikaasaga Saksamaale. Nendega läks kaasa noorim võsu Olev, kes pärast sõda 1945.aastal otsustas Eestisse naasta, kuid arreteeriti siin ja saadeti vangilaagrisse, kust vabanes 1950.aastate keskel. Kodumaale naastes ta abiellus ja elas oma perega Tallinna lähedal Arukülas, kus oli kohaliku kolhoosi abitootmise juhataja ja kogu alevis väga populaarne mees. Olev suri 2003.aasta märtsis ja maeti Jüri kalmistule. Tema õed Hilja ja Aino surid juba palju aastaid varem.

Toomas Pihlaku vanima poja Arturi lastest olen elus ainult mina, Silvia. Arno-Toomas, kellel olid samuti seljataga KGB kelder ja Norilski vangilaager, töötas viimased rohkem kui 30 aastat kuni surmani 2013.aasta kevadel Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis vanemteadurina. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.