Kui ma 1959.aastal tulin Eesti Raadiosse tööle, oli seal minu esimeseks ametiks masinakirjutaja suures büroos, mis oli nagu väike trükikoda, kus üheksa masinakirjutaja väledate sõrmede abil said trükitekstideks lugematu hulk saadete käsikirju. Seal töötades võtsin tookord endale sageli ka eraviisiliselt lisatööd, et mõned rublad palgale juurde teenida. Kujunesid välja alalised kunded. Nende hulka kuulus ka Valdo Pant, kes lisaks reporteritööle kirjutas ka kuuldemänge ja filmistsenaariume ning minu mäletamist mööda ka ühe näidendi – “Avarii”. Masinakirjatöö oli väga odav – enamasti maksti 10 kopikat leheküljest, vahel ka 20. Olenes inimesest.
Valdo Pant armastas laia joont ja suurejoonelisi žeste, vähemalt nii see tundus. Talle tööd teha oli lausa lust ja lillepidu! Esiteks – tal oli väga ilus ja selge käekiri (peaaegu kalligraafiline), teiseks – ta maksis alati täieliku enesestmõistetavusega 20 kopikat leheküljest ja kolmandaks – nii mõnigi kord, kui tal kiire oli, tegi pool tööd ise ära (ta oskas suurepäraselt masinaga kirjutada), tasu aga maksis kogu teksti eest, nagu ma oleksin selle ise tervikuna ümber löönud. Näiteks kord tuli ta jälle minu juurde masinakirjabüroosse ja küsis, kas mul oleks võimalik tulla nädalavahetusel majja ja talle üks asi ümber trükkida. See olevat üks stsenaarium, mis pole küll eriti pikk, kuid tal olevat seda kohe esmaspäeva hommikul vaja. Ütlesin, et olen niikuinii nädalavahetusel tööl ja mul on vahepeal mitu tundi vaba aega, seega võin küll selle töö ära teha. Pühapäeval, kokkulepitud ajal, astuski Valdo masinakirjabüroo uksest sisse. Kõigepealt pani ta lauale pudeli šampanjat ja karbi šokolaadi, siis andis osa teksti mulle, ,osa võttis endale ja töö läks lahti. Loomulikult pidasime vahepeal pausi, et rüübata šampanjat ja maiustada šokolaadiga. Muuseas, tema suust kuulsin toona esimest korda Madame de Pompadour’ile omistatud ütlust: “Šampanja on ainus joovastav jook, mis jätab daamid kauniks.” Valdo rääkis lühidalt käsiloleva stsenaariumi saamisloost (see oli üks dokumentaalfilm, kuid mis teemal, seda enam ei mäleta) nihng vestis muudki huvitavat. Mitte keegi teine sääraseid žeste ei teinud. Meie koostöö katkes, kui asusin tööle uudistetoimetusse ja tema läks raadiost ära televisiooni. Sellest ajast peale me praktiliselt üldse enam kokku ei puutunud.
Ma ei uskunud bväga kaua aega, et Valdo Pandil on alkoholiprobleemid. Isegi siis, kui see vist kõigile teistele juba ammu selge oli, arvasin, et see on kindlasti laim. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et see võiks tõsi olla. Ta oli alati härrasmehelikult korrektne. Alles siis, kui ta ükskord oma ülipopulaarses teleseriaalis “Täna 25 aastat tagasi” kaamera ees täiesti ilmselgelt järje käest kaotas ja oma jutuga segi läks ja saade katkestati, hakkasin mõtlema, et see võib siiski tõsi olla. Kõigest hoolimata pidasin Valdo Pandist väga lugu. On väga kahju, et ta nii noorelt suri. Kui palju huvitavaid saateid võinuks ta veel teha! Minu silmis oli ta ntõeline raadio- ja telegeenius, superžurnalist, kui nii võib öelda.
Oma jutu lõpetuseks lisan ühe juhtumi, mis võib ka olla legend, kuid suure tõenäosusega on vist ikka tõestisündinud lugu. Raadios oli ettevalmistamisel mingi täiesti uus saade või saatesari, mille autoriks oli Valdo Pant. Ta pidi selle valmis tegema niisugusena, nagu tema seda saadet ette kujutab, ja mängima seejärel ette kõrgele komisjonile või kolleegiumile, kesw siis otsustab, kas see kõlbab eetrisse andmiseks või ei. Kui see sai tehtud, kuulanud komisjoni liikmed hapu näoga, öelnud, et see ei sobi, tuleb ümber teha ja andnud ka hulgi konkreetseid juhiseid, mida ja kuidas…Valdo öelnud: olgu, saab tehtud! Ta oli võtnud saate ümber teisele helilindile, jätnud originaali alles, monteerinud koopia ümber vastavalt saadud soovitustele ja juhtnööridele ning andnud siis ülemustele uuesti kuulata öeldes, et see on nüüd täpselt niisugune nagu nad soovisid. Aga ülemused ei jäänud ka ümbertehtud variandiga päris rahule, kuigi arvanud, et see on juba palju parem, kuid vajaks siiski veel veidi kõpitsemist. Konkreetseid näpunäiteid aga seekord targu ei antud. Valdo polevat hakanud midagi tegema, vaid kolmandal korral mänginud ülemustele uuesti ette selle kõige esimese, algse variandi. Ülemused olnud rõõmsad: “Vaat see on juba väga hea! Oleks võinud kohe niimoodi teha!”