Minu jõulud läbi aegade II

Detsember 1946. Minu esimesed sõjajärgsed jõulud kodumaal.

Saabusin tagasi sügisel, oktoobrikuu esimestel päevadel, ja elasin sugulaste juures. Ema ja vend jäid Kirovisse, kuhu olime koos paljude teiste oblastis seni laiali elanud eestlastega välja jõudnud. Kirov oli oblastikeskus ning sealt viis raudtee igasse ilmakaarde ning seetõttu oli üsna lihtne asumiselt jalga lasta. Osta vaid pilet ja istu rongi. Just nii ma tegingi (olin sel ajal juba 14-aastane teismeline plika ja mind vaevas suur kodumaaigatsus). Tegelikult oli mul ka saatja – meiega ühist eluruumi jaganud pr. Palmi õde, kes oli teda Tallinnast vaatama tulnud ja sõitis nüüd tagasi. Ema ei tahtnud alguses mind kuidagi minna lasta, sest kartis minu pärast. Lõpuks aga siiski leebus ja saatis Tallinna sugulastele ja tuttavatele telegrammi teatega minu tulekust.

Ja nüüd siis olidki saabunud taas jõulud minu kallis sünnilinnas Tallinnas. Kuigi aeg oli vaene, kehtis kaardisüsteem ja kaupade saamine oli raske, tehti sellest hoolimata ettevalmistusi pühadeks, mida ametlikult ei tunnistatud. Onu August (ema onupoeg, kelle peres ma nüüd elasin) ostis turult suure kuuse, mis pandi püsti elutoas. Neil oli palju eestiaegseid kuuseehteid ning minu ülesanne oli need puule riputada. Tegin seda rõõmsal meelel, olles piiritult õnnelik, et olen tagasi saanud oma kõige armsamad pühad ja veedan need jälle kodumaal. Tädi Minna oli keetnud pühadeks sülti ning kusagilt õnnestus hankida isegi verivorsti.

Õhtul süütasime kuusel küünlad ja laulsime jõululaule. Minu jaoks oli olemas isegi kingitus: koogikarbi täis karamellkompvekke, marmelaadi, piparkooke, lisaks veel mõned väikesed sibulõunad. Minu silmis oli see lausa kuninglik kingitus! Kõik see meenutas mulle ennesõjaaegseid jõule ja mul oli südamest kahju, et ema ja vend viibisid minust kaugel ega saanud osa sellest ülevast meeleolust, mida ma tundsin.

Onu Augusti tütar Nora, kes oli minu ristiema, töötas Tallinna Gaasivabrikus raamatupidajana. Sealsete töötajate lastele korraldati nääripidu, mida omavahel endiselt jõulupeoks nimetati. Olin kah seal Nora kasulapsena kirjas ja sain samuti kommikoti. Mis seal peol täpselt toimus, ei ole mulle miskipärast üldse meelde jäänud. Võimalik, et seal polnud minu jaoks midagi huvipakkuvat. Küllap olin sedalaadi väikelaste ürituse jaoks juba liiga suur.

1947.aasta jõulud ja aastavahetus aga kujunesid hoopis iseäralikuks ning meelde jäid üldsegi mitte harda jõulumeeleolu poolest. Et aga sinnani jõuda, pean alguses teemast veidi kõrvale kalduma ja alustama kaugemalt.

1947. aasta suvel saabus Kirovist Tallinna ka minu ema. Puhkusele nimelt. Vend oli sealt ära tulnud juba kevadel. Tuttavad keelitasid ema mitte tagasi sõitma ning soovitasid tal otsida tööd kusagilt maakohast, kuna maainimestel ei olnud ka veel passe. Ema saigi endale töö Pärnu ligidalt Pärivere sovhoosist, kus vajati ühiskööki perenaist. Ta rääkis ausalt ära, kes ta on ja kust ta tuleb ja et tal ei ole mingeid isikut tõendavaid dokumente peale tõendi, mis kinnitab, et tema on tõesti Pihlak, Klaara Kata tr. ja viibib sellest kuupäevast selle kuupäevani ametlikult puhkusel. Pärivere sovhoosis võeti ta väga lahkesti vastu ning organiseeriti talle koguni tõend selle kohta, nagu oleks ta kogu aeg elanud sealkandis ning töötanud mingis talus. Selle alusel anti talle Pärnust õige nõukogude inimese pass.

Pärivere sovhoosi keskus oli kunagi olnud suur ja jõukas talu. Seal oli veski ja elektrijaam, mis andis keskusele ja selle lähemale ümbrusele voolu. Sovhoosi kontor asus endises talu elumajas. See oli suur kahekorruseline häärber, milles oli väga palju tube ning hästi suur köök koos sahvrite ja kõrvalruumidega. Häärberi esimesel korrusel oli võõrastetuba, mis tol ajal oli ümber nimetatud punanurgaks, seintel rippusid Lenini ja Stalini pildid. Seal ööbisid ka tavaliselt Tallinna saksad, kes komandeeringusse tulid, ning muud külalised. Jõuluks pandi sinna püsti suur kuusk, mis toodi ümbruskonna metsadest. Köögist viis uks suurde söögituppa, kust avanes lai klaasuks terrassile. Esimesel korrusel elas sovhoosi peaagronoom koos oma arveametnikust naisega, samuti olid seal kontoriruumid. Söögitoast läks trepp teisele korrusele, kus oli kolm suurt ja üks väike tuba ning peale selle veel avar vannituba. Ühes toas elas sovhoosi direktor, teises pearaamatupidaja oma naisega, kolmas tuba oli niiöelda vahetuba ehk läbikäidav. Väike tuba anti meile emaga. Toa sisustamisega ei olnud mingit muret, sest maja kõigis ruumides oli alles endiste omanike mööbel, mida kõik nüüdsed asukad kasutasid. Majas oli veevärk ja keskküte. Meie toa aknast avanes ilus vaade aeda, kus olid kaunilt kujundatud lillepeenrad. Mäletan, et väga palju oli gladioole. Majandusõu oli sillutatud munakividega ja üle õue, köögi vastas, oli suur põllukividest laotud hobusetall. Hobuste peal töötasid peamiselt ingerlased. Neid tuligi emal kolm korda päevas ühisköögis toita. Ka kontorirahvas sõi ühiselt lõunat. Neile kattis ema lõunalaua söögituppa. Ingerlased sõid köögis, samuti meie emaga. Peale otsese söögikeetmise tegi ema ka hoidiseid ühisköögi tarvis: soolas kapsast ja liha, kuivatas maitserohelist, küpsetas leiba ja saia, marineeris kõrvitsat… Kõik toiduained olid sovhoosi enda poolt. Laudast toodi iga päev kööki piima ja kanalast värskeid mune. Suhkrut ei olnud, kuid selle asemel oli küllalt võtta peedisiirupit. Ema oli väga hea kokk, oskas hästi süüa teha ja temaga oldi väga rahul.

Mina hakkasin õppima Are koolis, kuhu Päriverest oli umbes paar kilomeetrit, kuid otse läbi metsatuka minnes tuli mõnevõrra lühem maa.

Päriveres oli kombeks tähistada peolauaga ühiselt tähtpäevi. Näiteks peeti sügisel oktoobripühi – „kommunistide jõule“, nagu rahva seas oli tol ajal kombeks tögamisi öelda. Ema küpsetas ja praadis ning valmistas igasuguseid suupisteid, sest tulema pidi vägev pidu. Söögitoas tõmmati laud lahti nii pikaks, et see ulatus peaaegu ühest toaotsast teiseni. Peolauas istusid ühise perena sovhoosi tähtsamad tegelased ja valla bossid koos prouadega ning vist isegi mingi külaline Tallinnast. Veskijuhataja oli Pärnus käies sealt kaasa toonud mehe, kes mängis väga hästi akordioni. Ta istus laua otsas minu ema kõrval ning ennast tutvustades ütles, et tema nimi on Raimond Tiisel. Selgus, et peale veskijuhataja oli tal Päriveres veel teisigi häid tuttavaid. Üks neist oli ametiühingukomitee esimees, kes oli olnud Eesti korpuses, kujutas endast suurt kommunisti, oli pidevalt sovhoosi juhtidega pahuksis, siunas neid ega sallinud pidusid, mida seal peeti. Aga pidusid oli üsna sageli, sest kui kellelgi juhtkonnast oli sünnipäev, siis peeti seda ikka häärberi söögitoas ja minu ema oli see, kes aitas valmistada pidusööke.

Aeg kulus ning kätte olid jõudnud jõulud. Käisin suuskadega metsas ning tõin meie väiksesse tuppa tillukese kuuse.

Ka jõule valmistuti ühiselt tähistama. Sovhoosis veristati siga ning toodi kööki. Ema keetis sülti, tegi verivorsti ja praadi ning muudki head-paremat. Sovhoosi juhtkond oli lubanud töölistele, et jõululaupäeval võib juba lõunast õhtule minna ja 25.detsember on vaba.. Ent nagu välk selgest taevast saabus äkki 24.detsembri hommikul Tallinnast kontroll. Ametiühingukomitee esimees oli kaevanud, et Päriveres tahetakse jõule pühitseda. Nüüd saadeti kiirkorras kõigisse osakondadesse sõna, et lõunast õhtule minek jääb ära ja kuidas järgmine päev kujuneb, ei ole veel teada. Pealinna saksad käisid küll ametiühingukomitee esimehe saatel läbi kõik osakonnad ja tootmisobjektid, et rahvast „kuriteolt“ tabada ja sovhoosi juhtkonnale põõn panna, kuid igal pool töö käis ja kõik ütlesid nagu ühest suust, et nemad pole jõulude pühitsemise kavatsusest midagi kuulnud. Küllap ei olnud ka pealinna mehed ise urgitsemisest eriti huvitatud, sest nad sõitsid juba varsti pärast lõunat tagasi Tallinna, kuigi ametiühingukomitee esimees keelitas neid jääma ka järgmiseks päevaks. Niipea, kui nad olid lahkunud, läksid jälle virgatsid teele viima inimestele sõna, et nüüd võivad nad töö sinnapaika jätta ja jõule pühitsema hakata: järgmine päev on vaba ametiühingukomitee esimehe kiuste. Viimane katkus karvu, sülitas tuld ja tõrva ning pärast riidu juhtkonnaga traavis ise Tallinna. Selle tagajärjel oli sovhoosi juhtkonnal palju pahandusi. Aga vaatamata kõigele söödi jõululaupäeval häärberi söögitoas ikkagi ühiselt jõulusülti, seapraadi ja verivorsti, kuigi meeleolu võib-olla ei olnud enam nii lahe nagu see muidu oleks olnud, sest murepilved hõljusid õhus. Igaüks ju mõtles, mis sellest asjast nüüd edasi saab. Ka minu ema oli väga mures.

Juba enne uut aastat saadeti Päriveresse üks ühe käega noor mees, kes kandis sõjaväe vormipluusi, kalifeepükse ja säärsaapaid ning rääkis eesti keelt kerge aktsendiga. Temast pidi saama partorg ja stalinliku kommunistliku ideoloogia tugisammas Pärivere sovhoosis. Ka oli ta kogu aeg ninapidi koos ametiühingukomitee esimehega, kes oli nüüd tema näol saanud endale mõttekaaslase.

Pärast jõule, aasta viimastel päevadel, tuli Päriveresse jälle seesama pillimees, kes oli olnud siin juba oktoobripühade ajal ning jäi sedapuhku mitmeks päevaks, lahkudes alles pärast uut aastat. Vana aasta ärasaatmiseks korraldati kas rahvamajas või kusagil mujal mingi suurem pitsball (räägiti koguni maskiballist), kuhu läksid kõik endast lugu pidavad Are „koorekihi“ esindajad, kaasa arvatud Pärivere sovhoosi saksad. Nii olimegi vana aasta õhtul kogu majas emaga kahekesi, kui mitte arvestada noormeest, keda me polnud keskuses varem näinud. Öeldi, et ta töötavat ühes osakonnas „ metsa sees“. Ta oli täiesti ootamatult eelmisel päeval välja ilmunud, ööbis üleval läbikäidavas vahetoas ning nüüd, vana aasta õhtul, lõbustas meid emaga. Olime üleval väga kaua, võtsime vastu uut aastat koos Soome, Rootsi ja mitmete teiste maadega, kelle saateid raadiost kuulsime. Kõikjalt tuli ilusat tantsumuusikat. See noormees oskas saksa, inglise ja prantsuse keelt. Ta luges meile peast igasuguseid luuletusi, tantsis minuga raadiomuusika saatel ja mõtles välja kõiksugu vigureid, et oleks lõbus. Ema küsimusele, miks tema ei läinud koos teistega banketile või maskiballile, kus kõik praegu lõbutsevad, vastas ta, et tema tervis ei ole hetkel päris korras ja milleks minna niisugusse kohta, kui võib ka kodus maskeraadi teha. Ta pani endale valged linad ümber, tegi käterätikust turbani pähe, värvis näo vesivärvidega tõmmuks ja maalis mustad vuntsid ette, mängides sedaviisi araablast – tarka Hommikumaalt.

Pidutsejad tulid uue aasta vastuvõtult koju alles hommiku eel ja kogu majas magati 1.jaanuaril 1948 väga kaua. Et igasuguseid pühadetoite oli tehtud palju, tuli need kellelgi ka ära süüa. Ema kattis lõunaks söögituppa laua ning rahvas kogunes sööma. Mehed parandasid pead. Mingit erilist pidu aga välja ei tulnud, sest kõik olid alles öisest banketist uimased. Kes erksamad olid, püüdsid punanurgas tantsida. Pillimees istus sügavalt tugitoolis, jälgis altkulmu silmanurgast tantsijaid ja sõrmitses mõtlikult akordioniklahve. Panin tähele, et tal oli erilise kujundusega pill. Teadsin selliseid akordionimarke nagu „Weltmeister“ ja „Hohner“ (oskasin ise ka natuke pilli kääksutada), tema pillil aga oli hõbedaste tähtedega kirjutatud „RaiVal“. See tekitas minus uudishimu.

„Mis firma see niisugune on?“ küsisin temalt sobival hetkel.

See küsimus talle ei meeldinud. „See ei ole firma!“ vastas ta mulle üpris järsult nii, et ma päris ehmusin ega julgenud rohkem pärida.

Alles aastaid hiljem sain teada, et mees, kes tutvustas ennast Raimond Tiiselina, oli tegelikult hoopis kuulus Raimond Valgre ning kiri „RaiVal“ sellel pillil tähistas tema nime.

Punanurgas viibijate seas oli ka noormees, kes lõbustas mind ja ema uusaastaööl. Ta pildus teravmeelseid „killukesi“ ja tantsitas mind, tehes niisuguseid „poognaid“, et hoia alt. Läksin tema vigurdamisega meeleldi kaasa, sest nii oli väga lõbus. Ent kohal oli ka ühekäeline partorg. Ta vaatas mõnda aega pealt ja siis äkki võttis mind tantsima. Tantsu ajal rääkis, et ma ilmaaegu osutavat tollele noormehele niisugust tähelepanu – ta polevat seda väärt. Vaatasin talle imestunult otsa ja ütlesin vist midagi salvavat. „Jah, praegu oled sa küll minu peale vihane, aga küllap ise näed!“ lisas ta. Jätsin ta keset põrandat seisma ja istusin nimme diivanile noormehe kõrvale. Paar päeva hiljem tulid mingid nahkmantlites mehed talle järele. Sattusin just õuest tulema, kui ta nendega väljus. Minu küsimusele – kuhu nüüd? – vastas ta, et ega ei läheks küll mitte kuhugi, aga pole parata – peab… Istus siis koos meestega reele ja läks. Vaatasin hämmastunult talle järele. Ta ei vaadanud tagasi. Pärast kuulsin, et ta arreteeriti ja nahkmantlites mehed olid tema kinnivõtjad. Meil oli temast väga kahju. Ema arvas, et ta oli kindlasti metsavend, kes lootis Päriverest redupaiga leida nagu meiegi. Arutades, kes võis ta ära anda, ei osanud peale ühekäelise partorgi ja ametiühingukomitee esimehe mitte kedagi kahtlustada.

Ma ei mäleta selle noormehe nime ja kes teab, kas see nimi, mis ta tookord ütles, oligi üldse tema pärisnimi. Ma ei ole iialgi kuulnud, mis temast edasi sai, milline oli tema edaspidine saatus. Kindlasti tuli tal aastaid vaevelda Siberi vangilaagrites. Kui ta peaks elus olema, siis on ta praegu vana mees. Tookord, 1947/48. aasta vahetusel oli ta väga noor, mäletan – ta ütles enda olevat 23-aastase. Kui ma selle peale mõtlen, siis on mul tagantjärele temast veel palju rohkem kahju kui tookord, palju aasataid tagasi…

„Siit tuleb esimesel võimalusel jalga lasta,“ arvas peaagronoom Aas pärast järjekordset suuremat pahandust, kui Tallinnast olid jälle käinud mingid kontrollid. Ei läinudki väga palju aega mööda, kui ta rääkis ühel päeval emale, et ta lahkub Päriverest ja läheb Raasikule keemiatehase „Orto“ abimajandi juhatajaks. Ta ütles, et sinna on samuti vaja perenaist ja soovitas meie emal sinna tulla, sest siin läheb jalgealune väga tuliseks. Ema oli nõus.

Kuid saatuse eest ei ole pääsu. 1948.aasta jõulu ajal istus ema juba Patarei vanglas ja ootas otsust oma tuleviku kohta. Mina olin taas Tallinnas Tööstuse tänavas onu Augusti ja tädi Minna juures korteris, õppisin Tallinna I Töölisnoorte keskkoolis ja töötasin õpilasena väikeses raamatukaupluses Kinga tänavas. Traditsioonilised jõulud jäid seekord minu jaoks olemata. Kui ema sügisel arreteeriti, olin muidugi väga löödud ja kaks päeva olin kurvastusest koguni täiesti haige. Ent tuli edasi elada ja pealegi ei kesta 16-aastase inimese kurvameelsus õnneks väga kaua.

Mulle meeldis minu töö. Kauplus asus vanalinnas, Raekoja platsi naabruses ning seal käis alati palju ostjaid. Jõulude eel tuli müügile aabits. See oli ilusate värviliste piltidega kõvakaaneline raamat, mis püüdis pilku. Igaüks ostis seda ja üldse oli elavnenud kauplemise järgi tunda, et inimesed valmistuvad pühadeks. Praegu räägitakse, et tol ajal inimesed kartsid hirmsasti jõule tähistada, et seda tehti salaja südame värinal pimendatud akende taga. Pean tunnistama, et mina küll midagi taolist ei mäleta. Oma pere keskel süüdati ikka jõulupuul küünlad, kui õnnestus neid hankida, ning jagati kingitusi. Jõululaupäeva õhtul olid kirikud rahvast täis. Traditsioonid ei sure nii kergesti, kuidas neid ka ei lämmatataks. Kirjutustarvete letis oli jõulu eel kõige minevam kaup värvipliiatsid ja täitesulepead. Nagu mäletan, oli raamatutest peale eespool nimetatud aabitsa kõige parem minek Inglise kirjaniku Archibald Cronini romaanil „Tsitadell“. Seda käidi kogu aeg küsimas ja see sai väga ruttu otsa. Lugesin ise selle romaani tookord läbi tööl leti ääres seistes. Nende ilusate värviliste aabitsate pärast juhtus aga üks väike intsident.

Kuigi meie kaupluse müüjad olid kõik eestiaegsed, oli neilgi kauba leti alla panemise kunst täiesti selge. Aabitsad olid müügisaalist otsa saanud ning juhataja tõi tagaruumist suure sületäie lisaks öeldes, et need on nüüd viimased. Meie ladusime osa raamatuid riiulisse, umbes paarkümmend eksemplari aga peitis vanemmüüja leti alla „igaks juhuks“, nagu ta ütles. Pood oli rahvast täis ning riiulilt said aabitsad jälle üsna ruttu otsa. Siis aga tuli vanemmüüja tuttav ja temale pakkis ta leti varjus ühe aabitsa. Mulle ütles, et kui keegi veel küsib, siis öelgu ma, et enam ei ole. Nii ma tegingi, kui minu poole pöördus üks meesterahvas, kes juba tükk aega poes ringi vaatas ja riiuleid silmitses. Ütlesin nagu kästud, et on otsas, ei ole enam. Tema aga vastas, et on küll ja näitas näpuga leti alla selle koha peale, kus aabitsad virnas seisid. Sattusin segadusse ega teadnud, mis teha. Õnneks tuli vanemmüüja mulle appi ja pakkis talle külma rahuga aabitsa paberisse. Imestasin endamisi, et ta sellise pahanduse peale suutis nii rahulikuks jääda. Mees võttis aabitsa ja ütles mulle: „Ma saan aru, et teie täitsite vaid vanema müüja käsku, kuid pidage tulevikuks meeles, et õige müüja ei peida kunagi kaupa leti alla.“ Mul oli väga piinlik ja paha, kuid mis parata – tal oli ju õigus!

Jõululaupäev oli tol ajal ju tavaline tööpäev ja minul peale selle ka koolipäev. Niisiis suundusin õhtul pärast tööd kooli. Väga paljud õpilased puudusid, minu mäletamist mööda vist isegi pooled. Koridorides, kus harilikult oli suminat ja sagimist küllaga, valitses vaikus. Kui aga pärast kella, mis tundi kutsus, ei tulnud meile klassi ka mitte ühtki õpetajat, otsustasime üksmeelselt laiali minna. Kirjutasime kriidiga üle kogu tahvli suurte tähtedega „HÄID JÕULUPÜHI!“ ning lahkusime igaüks ise kanti. Mina läksin koos ühe klassivennaga 7.keskkooli tantsupeole, kus muusikat tegi orkester „Mickey’s“. Ma ei tea, kas õpetajatele ja kooli juhtkonnale ka mingit pahandust tuli või ei. Meile, õpilastele, ei öeldud aga ei musta ega valget, ei ühtki noomitussõna jõululaupäeval koolist jalgalaskmise pärast; tehti nägu, nagu poleks midagi juhtunud.

Aasta hiljem – 1949.aasta jõulu ajal olin juba abielus ning elasime abikaasaga Nõmmel, kus üürisime ühes eramajas tuba. Peale meie oli seal veel üürilisi – kaks tütarlast. Olin väga uhke, et olin nüüd nõmmekas. Nõmme oli tol ajal väga prestiižne elukoht, kus oli säilinud veel eestiaegset hõngu. Tookord oli väga lumerohke ja üsna pakaseline talv ning kogu ümbrus meenutas pilti jõulukaardilt.

Jõululaupäeval kutsus pererahvas meid ühiselt jõuluõhtut veetma. Elutoas oli kaetud laud ning nurgas säras küünlatuledes jõulupuu. Jõulumuusikat mängis meile raadio, mis oli häälestatud mingisuguse välisjaama lainele. Oli üsnagi pühalik ja meeleolukas õhtu.

Tegelikult sai võimaluste piires kodus jõule pühitsetud kogu nõukogude aja jooksul. Tõsi küll, kuuse, verivorstide ja muu jõulukraami hankimisega tekkis kahjuks iga aastaga järjest suuremaid raskusi. Näiteks kuuskede müüki lubati alustada alles pärast 25.detsembrit. Sama käis ka verivorstide ja apelsinide kohta. Muu kauba valikuga kah eriti hõisata polnud. Säärased piirangud olid mõeldud ikka selleks, et inimesed ei saaks neid pühi tähistada nagu kord ja kohus. Kuid see polnud kellelegi takistuseks. Kes tahtis, see tähistas ikka. Kuuse asemel sai vaasi pandud kuuseoksad (eriti uhked olid need koos käbidega), küünlad külge, veidi karda ja ka mõned ehted – nii polnudki kuuske vaja.

Tol ajal, kui polnud veel televisiooni, sai jõulumeeleolu kätte raadiost välisjaamu kuulates, hiljem juba Soome televisiooni jälgides. Kadestasin soomlasi mitte ainult nende iseseisva riigi, vaid ka jõulupühade pärast, mis minule olid jäänud vaid helgeimate lapsepõlvemälestuste hulka. Oma töö iseloomu tõttu raadio uudistetoimetuses ei olnud mul alati võimalik jõululaupäeva õhtul koos perega kodus olla, vaid pidin kaua tööl olema. Seetõttu jäi üsna sageli jõulutraditsioonide täitmine näärideks ehk vana-aasta õhtuks. Vedas, kui 24. ja 25.detsember sattusid olema laupäeval ja pühapäeval – siis tekkis tõeline pühadetunne.

Õiged jõulud tulid taas minu ellu kakskümmend aastat tagasi. Olen püüdnud teha kõik selleks, et minu järglastelgi jääksid jõulupühadest helged mälestused, mida annab meenutada lohutuseks ka kõige halvematel päevadel, sest mitte kunagi ei tea ette, mida saatus sulle tuua võib. Muidugi ma loodan, et ka mina jään oma järglastele millegi huvitavaga meelde.

Laud on kaetud, külalised võivad tulla

Nüüdseks on välja kujunenud traditsioon, et igal aastal esimesel jõulupühal 25.detsembril kogunevad minu juurde mu lapsed, lapselapsed ja lapselapse lapsed pidulikule lõunasöögile. Elutoas on laud kaetud jõuluteemalise laudlina ja nõudega ning keskel põlevad küünlad pronksist lühtris. Raamaturiiuli juures akna all särab kuusk ja kogu korter on pühadeehtes ja -tuledes. Juba ammu enne pühi hakkan muretsema kingitusi kõigi jaoks, teen ilusad pakid ja laon need kuuse alla. On tavaks saanud, et kingitused jagab kätte mu noorem lapselapselaps Grete ja mina mängin selle tegevuse taustaks klaveril jõululaule. Mõnikord juhtub, et olen ostnud kingitusteks liiga palju asju ning pole osanud ülejääke kellelegi pakki panna. Siis teen harilikult lisaks veel loterii.

Enamasti igal aastal olen viinud Grete jõuluvaheajal kas teatrietendusele või kontserdile. Kui ta oli alles väike lasteaiamudilane (nüüdseks on ta juba saanud 12) kirjutasin talle kingituseks mitu jõuluteemalist jutukest. Esimene oli „Triinu ja tuvi“ väikesest tüdrukust, kes väga ootas jõuluvana, teine – „Kertu ja Rasmus Päkapikumaal“ on kahest lapsest, kes läksid metsa otsima päkapikke ning sattusidki äkki Päkapikumaale ja kolmas on sõnakuulmatust päkapikupoisist Kardemonist, kes keelust hoolimata läks laia ilma seiklema ja sattus äpardustesse.Trükkisin need kirjutusmasinal (arvutit ja printerit mul siis veel ei olnud), joonistasin ise pildid juurde ja köitsin ära. Ma pole ju mingi kirjanik ega kunstnik, kuid lapsele oli säärane omatehtud kingitus suureks üllatuseks. Jutustuses „Triinu ja tuvi“ tundis ta nimitegelases Triinus ära iseenda. Ja tõesti – seda kirjutades seisiski just Grete mul vaimusilma ees.

Niisugused on minu jõulud läbi aegade.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.