Minu jõulud läbi aegade I

Minu esimesed mälestused jõuludest jäävad möödunud sajandi esimesse poolde, kolmekümnendate aastate keskele.

Mäletan, et meie pere elas siis Endla tänavas. Meie korter oli ühe kahekorruselise puumaja esimesel korrusel. On uduselt meeles, et ilm oli juba hämardumas ja meie vaatasime koos vanatädi Liisaga aknast välja. Sadas tugevasti vihma, paekiviplaatidest kõnnitee oli sajust märg ja läikis gaasilaternate tuhmis valguses. Oli jõululaupäev. Ema ja koduabiline Luise askeldasid söögitoas. Saalis klaveri kõrval seisis suur jõulupuu ja meie vanatädi Liisaga ootasime jõuluvana. Kas see jõuluvana ka tuli, seda ma ei tea, sest midagi muud nendest jõuludest minu mälu pole talletanud. Ilmselt olin tookord alles liiga väike.

Järgmisi jõule aga mäletan väga hästi. Need olid lapsepõlves minu armsaimad pühad. Ma ootasin neid alati väga ja kui nad lõppesid ning kuusk välja visati, oli mul iga kord nii kahju, et lausa nutt kippus peale.
Pühade ettevalmistusi alustati meie peres juba aegsasti. Kuid mitte nii varakult nagu seda tänapäeval tehakse. Tol ajal polnud midagi kuulda advendiajast, vähemalt mitte meie kodus, sest minu vanemad ei olnud usklikud ega käinud kirikus. Umbes nädal enne pühi algas köögis kõva sagimine – küpsetati piparkooke, keedeti sülti, tassiti turult koju igasugust pühadekraami…

Minu koduõpetaja, vene emigrant Veera Nikolajevna Bogdanova, kes peale lugemise ja arvutamise pidi mulle selgeks tegema ka saksa ja vene keele, õpetas mulle jõululaule, mängides neid klaveril ette. “Püha öö” tuli mul ära õppida saksa keeles:

“Heilige Nacht, Selige Nacht,
Alle schläft, einsam wacht…”

Ainult nii palju ongi mul saksakeelsetest sõnadest veel meeles. Punusime koos Veera Nikolajevnaga ka värvilistest läikpaberi ribadest kette ja korvikesi jõulupuu kaunistuseks.

Jõululaupäeva hommikul pandi saalis püsti kõrge kuusk ning kõik koos asusime seda ehtima. Seejärel pandi saaliuks kinni ja minul oli kategooriliselt keelatud sinna enne õhtut minna, sest muidu ei saavat päkapikud tulla kingitusi kuuse alla panema.

See oli nii põnev, et ma ei suutnud vastu panna ja käisin ikkagi korra või paar salaja ukse vahelt piilumas, et näha, kuidas need päkapikud seal askeldavad. Kahjuks ei näinud aga midagi. Pealegi ei antud mulle selleks ka palju võimalusi, sest Veera Nikolajevna viis mu linna jalutama.

Jalutuskäik nii pühade-eelses kui ka pühadeaegses linnas oli omaette lõbu, sest käidi koos lastega põhiliselt imetlemas kaupluste vaateaknaid, mis olid pühade puhul väga kaunilt ja huvitavalt kujundatud. Lastele pakkusid erilist huvi šokolaadivabrikute Stude ja KAWE vaateaknad. Stude maiustustepood oli Pikal tänaval. Praegu on seal kohvik “Maiasmokk”. KAWE kauplus asus Harju tänava ja Vabaduse platsi nurgal. Nende vaateaknad olid alati dekoreeritud stseenidena tuntud muinasjuttudest. Kõik kujunduselemendid olid valmistatud suhkrust, martsipanist ja šokolaadist. Eriliselt on meelde sööbinud KAWE kaupluse aken. See oli dekoreeritud stseenina Walt Disney filmist “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”, mis oli alles äsja vallutanud maailma kinolinad. Suhkrust mägede vahel, kus kasvasid paksu suhkrukorraga kaetud martsipanist kuused, liikusid (elektri jõul loomulikult) hanereas seitse martsipanist pöialpoissi, kellele piparkookidest ja šokolaadist majakese ukselt lehvitas järele imeilus martsipanist Lumivalgeke, keda omakorda piilus nurga tagant kuri nõid õunakorviga. Pöialpoisid kadusid koopasuhu, kust hõõgus vastu punakat valgust ning tulid teiselt poolt suhkrumäge jälle välja, sõites niimoodi kogu aeg ringiratast ja Lumivalgeke lehvitas neile lakkamatult. Muidugi kaunistas seda kõike ka vastav valgustus. Selle akna juures tungles alati lapsi ja Veera Nikolajevnal oli tegemist, et mind sealt eemale saada.

Ükskord, kui olime teel Vabaduse väljakult läbi vanalinna Pikale tänavale Stude aknaid imetlema, tuli Saiakangis meile vastu üks pika halli habemega mees, kes tervitas Veera Nikolajevnat ja hakkas temaga vestlema. Piidlesin vargsi seda meest ja püüdsin ära arvata, kes ta on. Võib-olla on ta jõuluvana? Kellel teisel saab veel olla niisugune habe! Veera Nikolajevna otsekui oleks aimanud minu mõtteid.

“See on Jõuluvana,” ütles ta sosinal minu üle kummardudes. “Tal ainult pole praegu punast mantlit seljas, sest ta ei saaks ju siis salaja jälgida, kes on head lapsed ja väärivad kingitust.”
Seda kuuldes mõtlesin nukralt oma viimase aja pattude peale ja olin kindel, et Jõuluvanal on kõik minu sõnakuulmatused teada ja kingilootust vist küll pole. “Jõuluvana” aga võttis taskust kleeppildi ingliga ja ulatas selle mulle. Olin õnnest peaaegu segane. Hiljem kodus näitasin kõigile seda inglit ja hooplesin, et olin kohanud linnas jõuluvana.

Jõuluõhtul oli meil alati ka külalisi. Tavaliselt olid need ainult onu Eedi ja tädi Meeta. Onu Eedi oli isa vend, elukutselt arst, Meeta – tema naine. Lapsi neil kahjuks polnud. Onu Eedi oli suur naljahammas ning teadis lõputult palju anekdoote haigetest, arstidest ja apteekritest.

Kui midagi väga ootad, siis tundub aeg väga pikana. Ma ei suutnud kuidagi ära oodata, millal ükskord ometi tohib saali kuuse juurde minna. Minu meelest istuti liiga kaua laua ääres, söödi ja aeti juttu, mis polnud üldsegi huvitav. Ma ei saanud aru, kuidas suured inimesed võisid niimoodi aega viita ega tundnud nagu üldse huvi, kas päkapikud on neile kuuse alla kingitusi toonud või mitte.

Pärast pidulikku õhtusööki see kauaoodatud hetk lõpuks saabus. Saali lai kahe poolega tahveluks löödi valla. Seal tervitas meid küünlasäras jõulupuu, mille all rohkelt kingitusi. Mäletan, et sain tookord nukutoa koos sisustuse ja väikese nukuga. Olin õnne tipul, sest igatsesin sellist endale juba ammu. Alati oli olemas kingitus ka meie koduabilisele Luisele, kes oli noor tütarlaps. Tema sai enamasti kas mõne moodsa kleidiriide või mõne muu moeasja.

Kino oli minu lapsepõlve ajal väga tähtis meelelahutus, sest televiisorit ja arvutit, kust tänapäeva lapsed saavad multikaid ja filme vaadata, ei olnud ju tol ajal veel olemas. Seetõttu oli iga kinoskäik lausa pidulik sündmus. Pühade ajal (ja sageli ka lihtsalt pühapäeviti) olid kinodes lasteseansid, kus näidati Walt Disney joonisfilme Miki Hiirest või Ameerika filme, kus peategelaseks lapstäht Shirley Temple. Viimaseid viidi mind alati vaatama. Olin Shirley Temple’ist vaimustatud. Mulle meeldis tema lokkis pea ja naerulohukesed põskedes ning see, kuidas ta laulis ja tantsis. Sageli kekutasin magamistoas suure peegli ees ja püüdsin teda jäljendada. Eriti on mulle meelde jäänud film „Väike printsess“, kus ta mängis lastekodulast, kes unistas pehmest, soojast roosast hommikumantlist ja ilusast elust perekonnas. Küllap on see film jäänud eriliselt meelde just seetõttu, et see oli värviline, valdav enamus filme olid tol ajal must-valged.

Mäletan hästi üht jõuluaegset kinoskäiku. Kinos „Gloria Palace“, kus praegu on Vene Draamateater, näidati Walt Disney filmi „Miki-Hiir Tondilossis“. Seanss pidi algama kas kell 11 või 12 (täpselt pole meeles). Emmed-issid tahtsid oma võsukestega juba aegsasti kohal olla, kuid kino uks oli alles lukus. Ei tea, kas rahvas tuli kohale liiga vara või unustati lihtsalt uks lahti teha. Minule oma põlvepikkuselt vaadates paistis, nagu oleks terve Vabaduse plats kino ees olnud inimesi täis. Nägin ainult tohutult palju täiskasvanute jalgu ja endasuguseid mudilasi. Mäletan veel, et ilm oli külm ja lumi rudises jalgade all. Film mulle kah eriti ei meeldinud, sest Miki seiklused Tondilossis ajasid mulle hirmu peale.

Kui vanaisa alles elas, veetsime sageli pühi tema juures maal. Vanaisal oli Rapla külje all Valtus telliskivitehas ja suur talu, kus oli ärklikorruse ja paljude tubadega elumaja. Vanaisa suri, kui olin kahe- või kolmeaastane ning seetõttu ma ise neid külaskäike ei mäleta, kuid seda näitavad mitmed tolleaegsed fotod, milledel ka mina isiklikult figureerin. Vanaisa surma järel päris tehase ja talu tema keskmine, insenerist poeg Viktor. Minu isa ja onu Eedi ei olnud ärist huvitatud ning onu Viktor maksis vendadele nende pärandiosa kinni. Pärast vanaisa lahkumist vist enam pühade ajal Valtus ei käidud. Mäletan vaid ühtainust korda ja seegi külaskäik polnud mitte jõulu, vaid lihavõtte ajal.

Eelmise iseseisvusaja viimastel jõulupühadel, s.o. 1939.aastal, olin juba üsna suur tüdruk – sain sügisel 7-aastaseks. Teadsin juba hulk aega, et päris jõuluvana pole olemas, et see on ainult üks muinasjututegelane. Sellele vaatamata muutusin kohmetuks ja häbelikuks, kui jõululaupäeva õhtul astus meie korteriuksest sisse üks ohvitserisäärikuid, läkiläkit ja imelikku kasukat kandev valge vatist habemega mees, käes nahast reisikott kingitustega. Uurisin teda kahtlustavalt, sest see reisikott tuli mulle kangesti tuttav ette, kuna isal oli just samasugune. Täpselt niisamasuguseid säärikuid olin näinud isal jalas, kui ta vabariigi aastapäeva paraadi eel oli enda kaitseliidu ohvitseri mundrisse ehtinud. Jõuluvanal polnud kindaid ja kui isa oli küsinud, kas tal paljakäsi ei hakanud ka külm nii pikal reisil – Lapimaalt meie juurde on ju väga pikk tee, siis panin tähele, et jõuluvanal olid vana mehe kohta üsna väikesed käed ja peenikesed sõrmed. Mulle tundus ka, et jõuluvanal oli üpris imelik hääl – kord kõlas see nagu tõrrepõhjast, siis jälle muutus heledaks ja kohati näis, nagu räägiks tema suu läbi hoopis minu kuus aastat vanem vend. Vatist habemega Jõuluvana nõudis minult üsna karmilt salmi või laulu. Ma küll täpselt ei mäleta, kuid mulle tundub, et ma vist laulsin mingi jõululaulu. Mu rõõm oli piiritu, kui kotist ulatati mulle minu silmis hiiglasuur nukk, kellel olid pikad ripsmed ja silmad käisid kinni-lahti. Muidugi said ka kõik teised pereliikmed kingitusi. Jõuluvana nõudis ka isalt salmi lugemist. Kui isa ütles, et tema ei tea mitte ühtki salmi, võttis jõuluvana vöö vahelt vitsakimbu ja andis isale paar kerget sirakat vastu sääri. Isa muidugi teeskles, et tal on hirmus valus ja palus andeks, et ta nii laisk on olnud ja pole viitsinud ühtki salmi pähe õppida. Jõuluvana andestas talle suuremeelselt ning andis kingi kätte. Hakkasin muretsema, et vend Arno jääb nüüd kingist ilma, sest teda ei olnud kohal. Jõuluvana aga jättis tema kingituse rahumeeli klaveri peale. Kui vennas veidi aja pärast välja ilmus, taipasin, et see Jõuluvana tõepoolest oligi olnud tema nagu ma kahtlustasin. Aga sellest polnud midagi – olin nuku üle väga õnnelik. Samal õhtul ristisin ta Maieks.

1940.aasta jõuludest ei ole mul midagi erilist meeles. Mulle tundub, et need olid võrdlemisi tagasihoidlikud, sest iseseisvat Eesti vabariiki enam ei olnud. Mäletan, et seekord ei olnud meil enam kõrget maast laeni ulatuvat kuuske, vaid oli väike jõulupuu, mis seisis ehituna klaveri peal elutoas, mida me vanast harjumusest saaliks nimetasime, olgugi, et ta oli väiksem kui meie endistes elukohtades Endla tänaval, Narva maanteel ja Tehnika tänaval. Viimasest pidime välja kolima pärast seda, kui isal tuli suvel pärast juunipööret lahkuda Eesti Raudteede Talituse direktori kohalt. Nüüd elasime Tartu maanteel ühes tol ajal väga moodsas majas peaaegu Kreutzwaldi tänava nurgal. Mäletan, et maja katusel oli suur roheline neoonkiri NÄDAL PILDIS (tol ajal anti välja niisugust ajakirja) ja õuepeal asus trükikoda. Üks tuba võeti hiljem meie käest ära ja sinna pandi elama üks venelasest NKVD mees oma noore naise ja väikese pojaga. Ka polnud meil enam koduabilist ega ka Veera Nikolajevnat. Mina olin siis juba koolilaps ja käisin Raua tänaval 21.kooli esimeses klassis. Meil kästi kõigil oktoobrilasteks hakata. Korraldati koondus, mille viisid läbi kaks vanemate klasside poissi. Nad jagasid meile välja suured paksust riidest (võib-olla ka vildist) tehtud punased viisnurgad, mis me pidime oma riiete külge kinnitama ja ütlesid, et nüüd me olemegi oktoobrilapsed. Kui ma sellise viisnurgaga koju ilmusin ja isa seda nägi, sai ta hirmus pahaseks ja käskis homnepäev selle tagasi anda ja ütles, et ta ei taha seda enam iialgi näha ega kuulda oma kodus midagi oktoobrilapsest.

Koolis peeti endiselt jõulupidu, kuid nüüd kutsuti seda nääripeoks. Meie klassi lapsed pidid sel puhul selgeks õppima vene tantsu. Jõuluvaheajal kutsus minu pinginaaber Jane mind külla. Ta elas oma vanematega Raua tänaval ühes vanas puumajas koolimaja ligidal. Tema isa töötas Krulli tehases ja oli kõva kommunist. Neil seisis elutoas suur jõulupuu ning Jane rääkis, et nemad ikka peavad jõule, kuid tuttavatele ütlevad, et nääre.
Minu kodus aga olid jõulud nagu muiste, nii meie endi kui ka tuttavate jaoks. Ma ei mäleta, mida ma jõuluks kingituseks sain. Midagi ikka sain, ega ilma ei jäänud. Võimalik, et see oli mõni raamat, sest ma armastasin väga lugeda.

Järgnesid Kirovi oblastis asumisel oleku aastad ning loomulikult ei olnud seal mingit jõulude tähistamist. Ei saa aga öelda, et mul oleksid need pühad hoopis meelest läinud. Ei, seda mitte. Jõululaupäeval külmas tares ahju peal konutades, kui soolikad näljast korisesid, meenutasin oma kodu ning seda, kuidas me veetsime jõule, kui armsad olid need pühad ja muidugi kõige enam veel seda, mida siis söödi – näljane inimene mõtleb ju ikka kõigepealt toidule. Mäletan, et tegin endale paberist nukke, joonistasin neile riideid ja korterisisustuse(sageli ajalehepaberile, sest muud polnud), laotasin kõik ahjulaele ja mängisin nendega jõulude veetmist ja üldse elu kodumaal. Nii oli see 1941.aasta jõulude ajal.

Paar aastat hiljem, kui olime rajoonikeskusest ära kolinud ja elasime paarkümmend kilomeetrit kaugemal Lazarevo alevikus, otsustasin ükskord jõuluks metsast kuuse tuua. Panin suusad alla, võtsin kirve kaasa ja läksin metsa. Leidsingi üsna ruttu ilusa kahara kuuse, umbes minu enda pikkuse. Mismoodi mul õnnestus see koju vedada ja püsti panna, seda ma enam ei mäleta, kuid püsti ta seisis. Näinud minu kuuske, hakkas perenaine naerma ja ütles, et see pole mingi kuusk, see on hoopis nulg, vene keeles pihta ja jõuludeni on veel kaks nädalat aega, et seda püha tähistatakse pärast uut aastat ja jõululaupäev on hoopis 6.jaanuaril. Olin üksainus suur hämmastuse kehastus. Püüdsin talle selgeks teha, et ta ise eksib, et meil kodus on alati jõululaupäev olnud 24.detsembril. Ema aga ütles, et ärgu ma temaga vaielgu, et venelaste jõulud on teisel ajal kui mujal maailmas ja nad lihtsalt ei oska mõelda, et on kohti, kus ei peeta jõule nendega ühel ajal.

Aga perenaisel ei olnud midagi selle vastu, et toanurgas seisab üks jõulupuu, mis siis, et „ennetähtaegselt“ nagu ta ütles. Ehtisin selle ka ära: lõikasin ajalehe „Pravda“ ribadeks ning punusin nendest ribadest ketid ja korvid, nagu me kodumaal koos Veera Nikolajevnaga tegime läikpaberist. Liimi asemel kasutasin keedetud kartulit. Kui olin need kõik kuusele riputanud, näis mulle, et kõlbab küll, et on isegi päris ilus. Ikkagi enda toodud ja ehitud puu, mis siis, et tegelikult nulg ja ehted ajalehepaberist! Seekord sain isegi mingi jõulumeeleolu. Küünlaid kuusel muidugi polnud. Mõistagi puudusid ka kingitused.Valgust andis petrooleumilamp ja perenaine pani grammofoni mängima. Tal oli üks plaat, millel laulis Aleksandrovi-nimeline koor: „Jesli zaftra voina, jesli zaftra v pohod, bud segodnja k pohodu gotov…“ (e.k. Kui homme algab sõda, kui tuleb homme minna lahinguretkele, ole selleks valmis täna…“). Plaadi teisel küljel kõlas „Kalinka“. Oli vast repertuaar jõululaupäevaks!

Tuttavad on tihtipeale imestanud, kuidas mul on lapsepõlves toimunu nii hästi meeles. Ma ise ka ei tea. Ju mul on lihtsalt nii hea mälu. Kuid tegelikult arvan, et Venemaal asumisel olles meenutasin nii sageli kõike seda, mis oli enne, kuidas me elasime kodumaal ning sisuliselt elasin mälestustest ja igatsesin kogu aeg kõike seda taga, et see lihtsalt kinnistus minu ajju. Pealegi öeldakse ju, et vana inimene mäletab hästi seda, mis olnud aastakümneid tagasi, kuid ei suuda meenutada, mida tegi alles eile. Eks minuga ole just seesama lugu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.